Küsimus on järgmine: Millised on need hetked ja tegevused, mille juures inimesed end päeva jooksul kõige paremini, rahulolevana ja õnnelikuna tunnevad? (ööd ei lähe arvesse! - "you dirty, you!") Seda võib minu arvates pidada sisuliselt ka teatavaks kordaläinud päeva õnne valemiks.
Nauditav hetk
Antud temaatikat uurides võtab Csikszentmihalyi tulemused kokku võrdlemisi lihtsalt (ja siinkohal peitub mu meelest lihtsuses võlu) ning kirjeldab sedalaadi hetki järgmiselt:
1) esimese asjana kuulub ühe tõeliselt nauditava hetke juurde selge eesmärk - mis on ju arusaadav, sest konkreetse eesmärgita võib küll hetki ja päevi mööda saata, kuid tihtilugu tunneme rõõmu just neist hetkedest, mil me millegi konkreetsega tegeleme ning millele ka tagantjärele mõeldes tunneme, et päev on korda läinud. On toimunud areng ja oleme kasvanud, oleme nautinud protsessi ja sellega rahul.
2) teiseks on: vahetu tagasiside, progress, fookus. See tagab hetkes olemise, isikliku arengu ning läbi tagasiside tunneme end ühenduses nii iseenda kui välismaailmaga; lisaks annab see kogemusele teatava järjepidevuse ja kulgemise terviklikkuse. Justkui muusika, mille igat nooti sa tajud ja mis on osa tervikust. Näitena võibki olla nt musitseerimine või miks mitte (mis on M.C. enda näide) nt ajukirurgia: arst tunnetab oma tööd, eesmärki, oskusi ning on patsiendi/objekti/subjektiga vahetus kontaktis ning tegeleb sellega (kujutan ette, et see pole liialdus ja et sedalaadi targad arstid tõepoolest naudivad oma tööd, saavutusi, oskusi, arengut ja soovi teisi inimesi aidata).
3) kolmas: võimetekohane tegevus (mitte liiga lihtne ega liiga keeruline) mis vastab kompetentsile ning mis on seetõttu arendav ja edasiviiv ning nauditav. Seda vist ei ole vaja täpsemalt kommenteerida: naudime ju ennekõike tegevusi mis meile midagi juurde annavad ja meid arendavad ning mis pakuvad vähegi väljakutset ning mis on seetõttu ka huvitavad.
4) neljas: kogemuse terviklikkus - tähelepanu pole hajutatud, vaid justnimelt tervikuna suunatud. Fookus on paigas. See on nauditav, sest su hetk ja hetkes olemise kogemus on terviklik - seetõttu oled ka sina terviklik.
5) viies: olles haaratud hetke, siis välismaailmaga seotud mured kaovad ja selle asemele asub justkui uus reaalsus. See reaalsus on parem ja arendavam, terviklik ja oma hetkes nauditav: sa liigud millegi suunas, naudid teekonda ja see ongi kõige olulisem. See pole reaalsuse eest põgenemine, see on uue ja parema reaalsuse (hetke) abil veelgi parema üleüldise reaalsuse loomine.
ning otseselt eelnevaga seotult (tegelikult olid 6-7 teises järjekorras, kuid hetkel tõstsin need ümber):
6) kuues: ajataju muutub/kaob - sa ei mõtle enam ajale ja üldjuhul jääb tagantjärele tunne, et aeg on läinud kiiremini. Eks seda on meist igaüks kogenud kuidas aeg nauditavate tegevuste käigus lendab, eriti siis kui oled n-ö lainel - ja see ju ongi käesoleva postituse teemaks. Sa unustad end tegevusse ja sellega seoses ununeb ka aeg, jääb vaid tegevus/looming/väljendus/hetkes olemine.
7) seitsmes: nn being on the edge of control - ühelt poolt ego kaitsemehhanismid kaovad, sa asud justkui teispool ego kus pole enam oluline mida keegi sinust arvab või sinust on arvanud, sa asud teispool oma ego kontrolli ja kaitsemehhanisme: sa oled hetkes ja see ongi oluline. Näitena võib tuua kõiksugu vähem või rohkem ekstreemsed spordialad, või õigupoolest mille tahes, kasvõi nt kirjutamise - sa naudid hetke, tegevust ja see ongi oluline, teiste hinnang sel hetkel enam ei loe. Alateadlikult ikka arvestame teistega, kuid samas ka iseendaga ja eriti sedalaadi kogemuste käigus oleme iseenda ja oma tahete-soovide ning võimetega harmoonias. Ego justkui kaob, kuid meie teatav sügavam sisemus ja kirg tungib esile.
Ilmselt pole raske aru saada kuidas sedalaadi aspektid on olulised, et muuta hetke tõeliselt nauditavaks. * eesti vikipeedia saidil on need seitse aspekti mõneti teisiti kirjeldatud.
Tänu sellele tunneme, et ka päev on korda läinud ning oleme olnud produktiivsed. See ongi see n-ö flow ehk kulgemine.
Ühelt poolt lihtne, kuid samas on minu arvates oluline ja hea säärast lihtsat asja teada ja teadvustada. Kui vahel on tunne, et "midagi on justkui puudu", siis ehk aitavad justnimelt need aspektid selle puuduoleku põhjusele jälile saada ja ehk oma hetki ja päeva paremini planeerida.
Terviklik inimene
Sedalaadi "optimaalseid kogemusi" kogedes muutub ka inimene terviklikuks (M. C. kasutab selle kohta väljendit "complex personality") ning sel terviklikul inimesel on viis olulist tunnusjoont; tervikliku inimese juurde kuulub/kuuluvad asjaolu(d), et sul on:
1) selged eesmärgid ja tagasiside. Seda olen isiklikult aru saanud kuivõrd oluline on teatav selgus. Palju on neid kes "päris täpselt ei tea" ega oska öelda kust midagi teavad või miks midagi arvavad - säärane pealiskaudne teadmine on sisuliselt enesepete ja seetõttu pole ka terviklikkus enam tervik. Jah, me ei saa alati kõike teada ja ka ratsionaalsus taandub mingis olulises mõttes intuitsioonile, AGA teatav selgus, konkreetsus ja läbimõeldus ON oluline, väga oluline.
2) võime vastavalt hetkele oma tähelepanu koondada. On neid kes tegelevad siit-sealt millegagi (mina!:D), kuid kel puudub liigagi tihti võime end millelegi tõeliselt keskenduda ja asi segamatult lõpuni viia ja ära teha. See on teatava sihikindluse ja arengu üks oluline alus ning isiksuse enda tugipunkt: sul on kontroll oma tegude, eesmärkide ja iseenda üle - konkreetne keskendumisvõime ja prioriteedid - kui mõtlema hakata, siis minu arvates midagi väga imelist ja olulist, midagi, mis ei lase iseendal ja päevadel niisama kaotsi minna.
3) valikuvabadus. See on sisuliselt see mille kohta Nietzsche kirjutab, et mitte "sa pead", vaid "sa tahad". Sa mitte ei allu kellegi teise dikteeringule, vaid sul on valikuvabadus ja sa lähtud iseenda tahtest ja võid seda tahet ja fookust alati vastavalt iseenda soovile, tahtele ja sisetundele muuta.
4) sa hoolid. Sa oled hooliv inimene ja sa oskad armastada, nii oma hetki kui inimesi ja sind ümbritsevat. Kui endast rääkida, siis ma tegelikult ei tea mida tähendab nt kadedus ja ma pole kunagi ka kedagi vihanud (kui, siis ainult neid, kes nõrgemaid kiusavad ja vägivaldseid inimesi ning ebavõrdsust ja muud säärast: teiste ja iseenda eest tuleb seista, aga viha kui emotsioon - mida see õigupoolest aitab?). Ma ei oska seda seletada, aga teatav armastus ja hooliv tunne on mu meelest meeletult oluline, nii läägelt või imalalt kui see ka ei kõla. Sellega seoses ja pisut teemast kõrvale kaldudes tsiteerin Oshot:
Kui te kedagi armastate, siis ärge püüdke end vaos hoida, vaid laske sõnadel tulla; ennastunustavalt tulla. Kui te olete vihane, siis väljendage seda tuliselt. Just tuliselt! Ainult külm viha on halb – tuline viha – mitte –, külm viha on tõesti ohtlik. Aga seda just inimesele õpetataksegi: isegi kui oled vihane, säilita külm pea. Kuid sellisel juhul jääb mürk teie sisse alles. Tuleb kasuks mõnikord kisada ja karjuda, ja seda iga emotsiooni puhul. [...] Armastus on soojus, ja kui on olemas soojus, siis ei ole võimalik jäätuda ega tarduda. Kui armastust pole, valitseb külmus ja algab jäätumine.- mu meelest väga hea ja õige mõte ju!
Nii et üks kõige tähtsam asi, mida meeles pidada, on: armastus on soe, vihkamine samuti; ükskõiksus on külm.
- Osho (2010), Hingepalsam, lk 22 & 28.
5) sulle meeldivad väljakutsed ehk soov areneda. See on miski, mis annab mu meelest elule särtsu ja kire ning elujõu ning on vastandiks 'niisama aega mööda saatmisele'.
Teatav inimtüübi terviklikkus on mu meelest olulisemgi kui nn optimaalne hetk ja kogemus: oluline ei ole mitte niivõrd see mida sa hetked teed, vaid see, kes sa inimesena oled! :)
Muidugi inimene on inimene ja ka teatav nõrkus ja väsimus kuulub mu meelest inimese juurde, kuid teatav tugipunkt ja juurestik võiks/peaks olema midagi, millele inimene saab alati tugineda ja need viis punkti aitavad seda mu meelest väga hästi kirjeldada. See moodustab ühe terviku ja iga nimetatud aspekt on sealjuures oluline. See on see, mida ma sisuliselt kirjeldasin jaanuarikuus oma teises postituses nn neljanda inimtüübi ehk üleinimese all - teatav ideaal, mille suunas pürgida. Jaanus Sooväli võtab sõnastab seda mu meelest hästi:
Sks Übermensch. Üliinimene või, nagu mõned on soovitanud tõlkida, üleinimene, on sublimeeritud võimu tahtega isandinimene: see on inimene, kes on ületanud nihilismi, kel pole enam tarvis võltsideaale - ei hinge surematust, jumalikkust ega teispoolsust -, kes jaatab elu tema lakkamatus saamises ja heitlikkuses, kes võtab enda peale ja kannab uhkelt koormaid, mis suruksid põlvili kõik teised, kes armastab oma elu ja "saatust", vaatamata absurdsetele kannatustele ja valule, mis sellega kaasnevad; üliinimene on lakkamatult ülenev ainuüksi oma jätkuvas eneseületuses. Üks üliinimese täiuslikumaid ajaloolisi ilminguid oli Nietzsche arvates Goethe.Pangem tähele, et üleinimene ei taha vähemalgi määral valitseda teiste üle, vaid ennekõike iseenda üle; ja see ei tähenda, et ta ainult endast hooliks, vaid vastupidi: armastus Teiste (aga ka iseenda) vastu on väga olulisel kohal. See on see, et: leia iseennast ja siis leiavad sind ka teised. Ja nii on kõigil parem - on isiksused, kes on iseseisvad, aga samas ka vastutavad ja vastavalt ka üksteisega arvestavad. Tegelikult ju küllaltki elementaarne, kas pole!?;)
- Jaanus Sooväli (2007), järelmärkuses Nietzsche raamatule Antikristlane, lk 103.
* pleasure vs enjoyment *
Samuti räägib Csikszentmihalyi (oleksin vist hull - või geenius - kui seda nime iga kord välja kirjutaksin, ma isegi ei ürita, vaid ülla-ülla lähtun copy-pastest) põgusalt ka nn pleasure vs enjoyment erinevusest (ma ei oskagi neid hetkel eesti keelde tõlkida. ideid? - nauding/mõnu ja lõbu, või...? ). Mingis mõttes üldistatuna võib seda nimetada ka "poiste" ja "meeste" erinevuseks.
Esimene lähtub ainuüksi bioloogiast ja mõnutundest: see on midagi, mis on meisse geneetiliselt programmeeritud, mida pole tarvis õppida, mis on olemas ja pakub naudingut ja mis on instinktiivselt olemas: seks, vastuvõtlikkus alkoholile, soov teatava mugavuse ja laiskuse järele ning lihtsama vastupanu teed minek, maiustused, rämpstoit jne.
Teine aga on midagi, mis vajab harjutamist, kogemust ja pühendumist ning mis on arendav ja sisuline. Kui esimese kogemus kipub kaduma ja selle hüvitamiseks pead seda uuesti saama, siis teise puhul jääb kogemus alatiseks sinuga: nt alkohol - sellest tulenev mõnutunne on vaid hetkeline ja kokkuvõttes võib mõjuda pigem halvasti (mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin; ja üks mu eeskujusid on nt Christopher Hitchens kel oli alati klaas nina all:D - oluline on ju siiski elu nautida ja see pole minu ette kirjutada kuidas keegi seda teeb, eriti kui ta tegevusel on kokkuvõttes häid tulemusi, aga ma usun - ja see on jutu iva - , et alati saab paremini:)), samal ajal kui nt vaimsete eneseületuste mõju jääb alatiseks sinuga. Võrdle kasvõi üheöösuhteid vs pühendumust püsisuhetes - mõtlen seda ennekõike laiemas mõttes ja pikemas plaanis.
Csikszentmihalyi võtab selle kokku nõnda, et viimane aitab meis luua teatavat terviklikkust (seda sama nn complex personality-t), harmooniat, paneb meid tundma elusana, efektiivsena ja iseendana. See on miski, mis teeb meist Isiksused ja annab meile omapära.
Ja omalt poolt tahan siiski lisada (usun, et M. C. nõustuks minuga): minu arvates on need siiski omavahel oluliselt seotud kui nn pleasure on seotud enjoymentiga. Sel moel sa lihtsalt ei tee nt füüsilist trenni, vaid treening muutub vaimseks - "from a spiritual perspective" (E. Hulse'i sõnastus) - sa ületad iseennast; sel moel ka nt seks ei ole pelgalt instinktiivne, vaid seda saab õppida (tantristlik seks) ja selle kogemus selle käigus muutub teiseks. Mu meelest on palju olulisi kehalisi tegevusi ja kogemusi mida saab vaimu abil n-ö kõrgemale tasemele tõsta: kindlasti nt jooksmine (ehkki ma pole selles ekspert ja pigem algaja)! Jne.
Sellest kõigest olen tegelikult huvitav kunagi pikemalt kirjutada ja selle kohta lähemalt uurida, sest seal kusagil 'füüsilise' ja 'vaimse' vahel läheb teatav oluline (ilmselt mõtteline) piir, kus "vaim ületab mateeriat", nn mind over matter!
Ja lõpetuseks:
Täiuslik päev
Siia lingin ühe video mis mulle silma jäi ja tundub mu meelest tegelikult vägagi asjalik:
See on midagi, mida ma enda puhul tunnen, et tahan muuta. Jah, ma elan võrdlemisi hetkes ja naudin igat hetke, aga ma tegelikult saan aru, et saaks palju paremini ja jõuaks palju rohkem! see aga vajab teatavast mugavustsoonist väljumist. Lisaks on asju mida mul tegelikult on vaja ära teha ja mis muudaksid elu paremaks.
Näiteks kunagi kui ma töötasin poole kohaga ja õppisin täiskohaga, siis ma jõudsin ära teha rohkem kui siis kui mingil perioodil ainult täiskohaga õppisin. Jah, tihtilugu tuleb töö kooli arvelt, seda ma alati heaks ei kiida (oleneb erialast, tööst, töö arendavusest, jne), AGA teatav mugavustsoonist väljumine, rohkem pingutamine jne teeb ühel hetkel kõik palju lihtsamaks. Selle kohta on sisuliselt Brian Tracy küllaltki tabavalt öelnud:
Good habits are hard to form but easy to live with. Bad habits are easy to form but hard to live with.Teab-mis edukultust ma ei poolda, aga selles mõttes on mu meelest iva ja seda tahaksingi endas arendada. Küsimus puudutab jällegi tahtejõudu, milles ma ühes postituses pikemalt kirjutasin. Nagu näha, siis tulen jälle selle küsimuse juurde tagasi. Ilmselt pole meist kellelgi tahtejõudu "liiga palju" ja see on midagi, mis vajab siiski energiat ja selle arendamine võtab energiat, AGA kui ületada teatav mugavustsoon, teatav piir, siis... sinust saab justkui uus inimene. Olen seda pisut kogenud ja tahan veel kogeda, iseenda pärast. Siiani lähtusin põhiliselt inspiratsioonist, kuid üha enam tunnen ja tahan (Nietzsche mitte "sa pead", vaid "sa tahad!":)), et tegelikult jõuaks nii palju rohkem:)
Näiteks oleks hea leida iga päev aega teha neist midagi:
* trenn
* jooga (pole eriti teinud, aga natuke ja tekitas hea tunde!)
* meditatsioon (üle kümne minuti pole vastu pidanud, aga tahan seda veel proovida; vt nt seda ja seda)
* lugemine (sellega tegelen nii ehk naa, aga leian, et seda oleks vaja korrastada ja jõuaks rohkem)
* pluss muud asjad
- kõik eelmainitu ei võta päevast suurt osa, aga võivad olla meeletult kasulikud ja kokkuvõttes energiat pigem juurde anda. Ega kõike alati ei jõua ja ei peagi jõudma ("living healthy is killing me"!), AGA enda puhul tunnen, et saaks ja võiks palju-palju paremini.
Hea näide on nn 'procrastination' ehk edasilükkamine. Palju parem on ju teha kohe asi ära kui selle kallal vinduda ja stressi koguda. Eile üks asi jäi tegemata mida tahtsin ära teha (ja oleksin võinud teha), kuid "vabandasin" end (kusjuures võrdlemisi edukalt) välja sellega, et õnnestus kavandatava "raamatu" algus nõnda kirja panna, et ise jäin üllataval kombel rahule - ja see on mulle oluline, ehk olulisemgi kui mõni muu asi (seda va inspiratsiooni ja tunnetust ei ole sugugi nii lihtne kätte saada kui neid asju, mis põhinevad pelgalt tahtejõul, vt eelmist postitust). Täna teen oma asjad korralikult ära. Ma arvan, et päeva planeerimise kohta kirjutan tulevikus/varsti veel. See on miski, milles ma teoorias olen justkui tugev, kuid praktikas jätab see siiski omajagu soovida (seepärast olen mõelnud nt raamatukogus vms töötamise/tegelemise peale, seal juba kohal olles ei teki mul vähemalt kiusatust arvutist Family Guy'd vaadata vms:D ja saan asjad kiiremini tehtud, et end hiljem premeerida).
Võrdlemisi pikk tekst tuli, aga sain kirja panna kõik, mis mu meelest vähegi oluline ja ehk motiveerib see ka kedagi teist mõtlema oma päevale ja sellele, et elu on elamiseks ja vahel tasub end kokku võtta ja ehkki see võib sel hetkel olla raske ja tobe (tuleb ju ka puhata), kuid - kes teab - ehk saad selle pingutuse tulemusega valmis millegi väga erilisega mis muudab nii sinu ja teiste elu ja hiljem avastad: kas ma tõesti sain sellega hakkama!?
Järgmise korrani ja nautige suve!
Ja mis peamine:
Olge metsik! Te pole enam laps*, ja nüüd võite te oma kodus teha seda, mida ise tahate. Hüpake, lööge tantsu ja jookske ringi. (Osho)
* juhul kui olete, siis tehke seda ikka:)
No comments:
Post a Comment