Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub?

Nii. Ma pole siia kaua aega kirjutanud, kuid ma ei ole kaugeltki seda blogi unustanud ja kirjutan nüüd. Algselt oli plaanis teha ülevaadet ühest oma lemmikraamatust "Loveability", hakkasin seda suisa uuesti üle lugema ja jõudsin umbes poole peale, AGA siis tuli igasuguseid muid asju vahele ja mõtlesin, et kirjutan hoopis inspiratsioonist. Lühidalt, aga üht-teist olulist ja enda arvates põhilist.


Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub? 

1. 
See on huvitav, et eesti keeles on osaline kokkulangevus inglise keelega, ühelt poolt:
inspiration - inspiratsioon
vs
spirituality - vaimsus

Muidugi võib ka öelda spirituaalsus, kuid vaimsus on eesti keeles minu arvates täpsem ja enimkasutatud. Inglise keele "spirit" tuleneb teatavasti ladinakeelsest sõnast "spiritus" ehk breath - hingeõhk, hingetõmme, hingama. See sobib eesti keeles imeliselt kokku sõnadega: hing, hingestatus, vaimsus, vaimustumine, jne. Sõnade täpset etümoloogiat ehk sõnade algtähendust ning selle kujunemist ma täpsemalt ei oska kommenteerida, kuid alustuseks ma usun, et eelmainitu on täiesti piisav. Niisiis, inspiratsioon tuleneb teatavast vaimustusest, elujõust, vitaalsusest, hingamisest, hingestatusest, vaimu-hinge 'sisse puhumisest' - elust! Selles tähenduses võib öelda, et inspiratsioon on ühtlasi ka midagi imelist - imetegu. Ilmselt pole juhus, et sõnad "elu" ja "ime" kuuluvad suuresti kokku. Elu ongi omamoodi ime: vaimu sündimine mateeriast. Elu, vaim, hing - see on justkui midagi suuremat kui materiaalsed osad millest see koosneb. A whole is more than its parts.

2. 
Metafoorid, mille järgi me elame - tuttav sõnastus, kas pole? - viitab George Lakoffi ja Mark Johnsoni samanimelisele raamatule (1980, e.k. 2011). Raamat, mida olen vaid osaliselt jõudnud lugeda, kuid ühel päeval tahaks selle läbi lugeda. Tundub, et eriti eesti keel on läbi põimunud mitmesugustest metafooridest mida me ise enam ei märkagi, et tegu on metafooridega.
Anthony "Tony" Robbinsil on audioloengud pealkirjaga "The Power of Life Metaphors" millest üht sattusin kuulama ning seal ta küsis: Milliste metafooridega kirjeldaksite te oma elu?
Mõne inimese jaoks võib elu teatud ajahetkel tähendada: mängu, sõda, lavastust, filmi - need on ju kõik metafoorid! Rääkimata sellest, et "I've lost myself" - rangelt võttes ja sõna otseses mõttes ei saa end naljalt kaotada!
Mõtlesin selle üle järele ja üsna kiiresti tuli vastus: minu jaoks tähendab elu ennekõike ime - a miracle. Ka see on ju metafoor: elu kui imetegu, kui imeline juhtum. Ime ei tähenda minu jaoks midagi üleloomulikku või "jumalikku", vaid vastupidi - juhuslikkust, ja see juhuslikkuse moment teebki minu arvates elu imeliseks. Ime pole see kui "jumaliku ettemääratuse tõttu" kohtad inimest/inimesi kes muudavad su elu või on nt täpselt sama nimega (see on omaette teema millest võiks kirjutada ning puudutab statistikat), vaid ime on see kui säärased sündmused on puhtjuhuslikud ja juhuslikkusest olemata leiavad aset. Ime = ebatõenäolisus. Tõeline ime on mateeria, mis on iseendast teadlik.

Ja veel: olen pisut Osho loenguid kuulanud ja mulle meeldis ta sõnastus millele juhtusin eile ning mis on ka antud teemaga seotud: Life is not a problem to be solved, it is a mystery to be lived.

Niisiis on omavahel tihedalt läbi põimunud nii inspiratsioon, elu, aga ka ime/imeteod ja teatav müsitilisus.

3. 
See, et n-ö "geenius peitub meis endis" on võrdlemisi hiline ning humanistlik nähtus, enne seda peeti geniaalsust ning "geeniust tabavat inspiratsiooni" midagi inimesest välispidiseks. Inimene mitte ei olnud geenius, vaid inimesel oli geenius - vaim või teejuht, kes end ilmutas ja teed näitas. Eksisteeris midagi inimesest kõrgemat, mis inimest vaimustas. Ei taha sellest raamatust väga tihti ja alati rääkida (olen seda juba niigi teinud ja tunnen, et mingil tasandil - vähemalt siin blogis - hakkab see end ammendama), aga A Course in Miracles sõnastab seda mu meelest imeliselt ning seostab pühendumusega:

The result of genuine devotion is inspiration, a word which properly understood is the opposite of fatigue. To be fatigued is to be dis-spirited, but to be inspired is to be in the spirit.
To be egocentric is to be dis-spirited, but to be Self-centered in the right sense is to be inspired or in spirit. The truly inspired are enlightened and cannot abide in darkness.
(lk 52)

Niisiis on inspiratsiooni puhul tegu teatava ennastunustava vaimustusega. Inglise keeles on sedalaadi seisundi jaoks kasutatud ka sõna "flow" ehk teatavat laine peal olekut kus inspiratsioonilaine sind kannab. Ma pole flow kohta väga uurinud, kuid tean, et selle kohta on vähemalt kaks raamatut mille võiks millalgi läbi lugeda:
1. Mihaly Csikszentmihalyi: Flow: The Psychology of Optimal Experience (2008)
2. Steven Kotler: The Rise of Superman: Decoding the Science of Ultimate Human Performance (2014) - treiler I ja II.
Viimane tundub mulle pisut idealistlik, aga kahtlemata on asjal oma iva (ilmselt on igaüks meist seda lainelolekut kogenud ning hiljem imestanud "kas ma tõesti tegin selle!?") ja tegelikult võiks asjaga lähemalt tutvuda.
Niisiis tegu on teatava kogemusega kus hea ja halb kaotavad oma mõtted ja sa oled tõeliselt hetkes, vaimustatud ja kusagilt tuleb inspiratsioon ning sellel on oma konkreetne väljendus (kunst, muusika, kirjandus, luule, teaduslik tekst/idee/väljendus vms). Kust see pärineb ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Usun, et üheks oluliseks märksõnaks võiks olla alateadvus.

4. 
Sulle meenub teatav meloodia ja sa päris ei suuda meenutada olukorda või nime mis sellega seostub ja püüad meeletult meenutada, kuid ehkki selle päritolu on justkui keele peal ja sellegi poolest ei tule see meelde? SEST aktiivseks meenutamiseks kasutad ja teist aju piirkonda/mälu (short-term memory) kui seda, kus mälestus tegelikult peitub - alateadvuses (long-term memory). Täpseid eestikeelseid vasteid sellele paraku hetkel ei tea ja ehkki ma pisut asjast jagan (täiesti omaette teema!), siis mainin siia juurde ilmselt pole juhus, et ka arvutitel on vähemalt kaht liiki mälu: püsimälu (HDD ehk hard disk drive - kõvaketas) ja vahemälu. Oluline on märgata, et alateadvus on üldjuhul oluliselt suurem kui teadvustatud osa. Seda on näidanud mitmed (William James, Sigmund Freud, kaasajal Sam Harris), et alateadvus suuresti määrab ja eelneb kõigele sellele mida endale teadvustame. Mida sellest järeldada? Seda, et inspiratsiooni on keeruline kontrollida, ja niipea kui püüad seda kontrollida, kipub see kaduma.

5. - kaks meetodit 
Ajast, mil kadus usk üleloomulikkusesse (minu arvates õigustatult) tekkis teatav probleem: Mida teha inspiratsiooniga? Kui püüad seda teadlikult kontrollida ja iseenda võimu alla haarata, siis kipub see kaduma, samas ei ole enam kuigi võimalik uskuda, et see pärineb väljastpoolt meid endid. Mida teha?
Inspiratsioon ei puuduta mitte üksnes kunstnikuhingesid, vaid laiemalt igaüht meist, sest kõik pühendusega tehtav ja süvenemist vajav nõuab teatavat inspiratsiooni.

Tuntud neuroteadlane Oliver Sacks rääkis loo sellest, et ühel hetkel oli ta sunnitud end raamatut kirjutama ning ähvardas oma teadvust mõttega, et kui seda teatud ajaks ei tee, siis on karistuseks suitsiid. Oli see tõsiselt mõeldud või mitte, aga raamat õnnestus tal valmis kirjutada. Ma ei ole seda teemat või neid 'meetodeid' otseselt-laiemalt uurinud, aga ilmselt võib seda nimetada piitsa-meetodiks. See on miski, mida ma väga ei poolda, ehkki teatav stress on vahel kasulik, et igaüht meist liikuma panna. Pigem pooldan ja usun seda kui liikumapanevaks jõuks ei ole mitte hirm (negatiivsus), vaid armastus (positiivsus) - prääniku meetod.

Asja jaoks tuleb leida sobiv hetk ja teha seda armastusega. Tom Waitsil olla juhtum kus talle tuli pähe üks meloodia olukorras kus oli võimatu seda muul moel talletada kui ainult mälus. Lõpuks tüdines ta sellest "iseendaga võitlemisest" ära ja ütles mõttes: olgu pealegi, kui tahad mul meeles püsida, siis püsi, kui mitte, siis kao! - ja lastes end n-ö vabaks: meloodia jäigi meelde (ilmselt see lugu).

6. - kokkuvõtteks 
Leian, et tuleb leida teatav tasakaal: ühelt poolt end parajalt sundida, teisalt jällegi võtta vabalt. Ühelt poolt lüüa end käima, et saavutada teatav momentum - impulss, miks mitte Brian Tracy poolt propageeritud viisil ja selleks on enesedistsipliin:

Self-Dicipline def. The ability to make yourself do,
what you should do,
when you should do it,
whether you feel like or not. 

- ai, mulle meeldib see sõnastus! Ja teiselt poolt - kui oled juba vähegi lainel - siis lasta end laineharjal kanda, sest selle liigne teadvustamine võib tihtilugu viia vastupidisele efektile. Ilmselt vastab tõele, et mitmed geniaalsed ideed on tulnud nt unes või sellesarnases seisundis. Ka mul endal oli kunagi (2004) juhtum kus nägin poolunes üht muinasjuttu ning järgneva u nädala jooksul panin selle kirja. See on siiani pikim ilukirjanduslik tekst mida olen kirjutanud. Muidu põhiliselt luuletusi.

Ahjaa, tegelikult tuli vahepeal idee... raamatut kirjutada, esialgne kondikava on juba oma kaks aastat olemas ja nagu siit blogist näha, siis ideid jätkub. Pisut panin ka kirja (lehekülje paar), kuid KUI sellest asja peaks saama, siis läheb selle kirjutamisega ilmselt aastaid. Eks näis. Ennekõike kirjutan iseenda pärast ja omaks lõbuks ja naudin protsessi kus saan mõtteid läbi kirjutamise põhjalikumalt läbi mõelda (nagu siin blogis), teisalt KUI saan selle tõepoolest ühel päeval valmis ja lugejaid leiduks, miks mitte kaaluda trükis avaldamise peale. Ise usun, et sellest võiks täitsa asja saada ja ehk panen siia ühel päeval esialgse eessõna ja sissejuhatuse üles (nendega läheb aega ja juba eessõna ning sissejuhatus tuleksid kokku vist vähemalt u 3-5 keskmise raamatu lehekülge) - aga see on juba teine teema.

Praeguseks kõik ja loodan, et mul õnnestus natukenegi valgustada seda tausta mis puudutab inspiratsiooni kui sellist. Olge ilusad ja head ning järgmiste mõteteni!
:)